Tuleb välja, et üllatuslikult õnnestus mul ka sel aastal külastada maakodu Kihnus. Algselt panime suurema pundi seltskonna kokku, aga kohale jõudes oli meid siiski tunduvalt vähem.
Päevad Kihnus olid ilusad, sai nautida suvist grilliõhtut ning ka vihmast päeva. Vihmast me aga end suurt häirida ei lasknud ning sai saarele tiir peale tehtud.
Praamil teel Kihnu tabasin julged purjetajad, kes ilmselt varsti vihmaga üle kasteti.
Kontroll, kas vanaema vanal rattal ikka kummid täis. Loomulikult ei olnud. Peale rataste korrastamist hakkas õnnetuseks kohe ka sadama ning tuli kasutada autot.
Vanaema keelas end pildistada. aga ta näeb alati kuidagi nii koduselt mõnus välja. Jalas on tal minu vanad sussid, millega kunagi Pärnus ringi sahistasin.
...et linnud kirsse nahka ei paneks
Pilk naabri hoovi.
Kohalikus kirikus käis kibe remont.
Muhedas töömehed lõunapausil.
Kihnu kirev ja maailmaarmas muuseum.
Kihnu kaunis tuletorn, mille iga detaili pildistamist oli raske lõpetada.
Vaade Kihnu tuletornist saarele. Tuul moodustas vee pinnal kauneid mustreid.
Reisikaaslane Otto, kes nautis puhkuse viimseid päevi.
Ujumiseks oli ilm ehk liiga jahe, aga vesi tundus mõnus, et varba sisse kasta.
Kihnu tuletorn erinevate nurkade alt.
Suund tuletorni ja suund napsitama.
